SENSEI

[admin]

Nõnda sündis Lexus LS400
Uuendusliku mõtteni läbi vastandlike eesmärkide
Matthew May

2005. aastal teatas Toyota president Katsuaki Watanabe Wall Streetile, et ta tegi uurimistegevuse juhile Masatami Takimotole ülesandeks vähendada Toyota hübriidautode ja sarnaste bensiinimootoriga autode hinnavahet poole võrra, toomata ohvriks nende kvaliteeti ja tööomadusi. "Ma eeldan, et Takimoto murrab pead, kuidas seda teha," märkis Watanabe vaid põgusalt. Ambitsioonikaid ja võimatuna tunduvaid eesmärke on Toyota endale seadnud juba aastakümneid. Põhjus on selles, et vastandlikke eesmärke pole võimalik täita ilma uuendusmeelse mõtlemiseta. Sellised eesmärgid tekitavad loomingulist pinget. Näiteks kuulutas Lexuse peainsener Ichiro Suzuki 1987. aastal, et nende USA turu jaoks väljatöötatav luksusmudel peab seljatama kultusauto BMW 735. Uus Lexus pidi olema kiirem, kergem, paremini juhitav, stiilsem, ökonoomsem jne. Toona leidis 5000-pealine projekteerijate, inseneride ja tehnikute armee nagu üks mees, et see on võimatu. Suurem kiirus ja kiirendus olid vastuolus soovitud ökonoomsuse, mürataseme ja kaaluga, kuna nõudsid võimsamat mootorit, mis teeb kõvasti müra ja tarbib rohkem kütust. Hea juhitavuse saavutamine suurel kiirusel oli vastuolus sujuva ja vaikse sõidu heade omadustega. Tollane luksusautode kandiline disain aga ei soosinud auto liikumist suurel kiirusel. Lühidalt öeldes tundusid need eesmärgid saavutatavad küll ühekaupa, kuid mitte kõik koos. Kui Lexus LS400 1989. aastal oma debüüdi tegi, nentis ajakiri Car and Driver, et auto on oma rivaalist kiirem 17 miili tunnis, 120 naela kergem ja viis detsibelli vaiksem. Lisaks tarbis see vähem kütust, oli paremini juhitav, mugavam, hea kiirendusega ning ka odavam. Ichiro Suzuki seatud vastandlikud eesmärgid ning keeldumine kompromissidest kandsid vilja.